Libejalakas, ladina keeles Ulmus rubra, inglise keeles Slippery Elm on puu, mis pärineb Ameerika Ühendriikide kesk- ja idaosast ning Kanadas Ontariost. Puu on tuntud oma tumepruuni kuni punakaspruuni koore poolest, kasvab niisketel kõrgustikel, aga ka kuivades vahepinnastes 18-24 meetri kõrguseni. Selle puukoore beežikat säsi on tarvitatud juba ammustest aegadest nii seespidiste kui väliste haavandite raviks.
Libejalaka kasutus traditsioonilises rahvaravis ja tänapäeval
Põlisindiaanlastel oli tavaks koorida puu sisemist osa ning kasutada seda paljude vaevuste nagu palaviku, haavade ja kurguvalu korral. Nad avastasid, et kui koor veega segada, tekitab see kleepuva limase materjali, mis on terapeutiline ja rahustav kõigele, mida see puudutab.
Indiaanlased keerasid libejalaka puukoore massi ka ümber liha, et vältida liha halvaks minemist. Hiljem korjasid Ameerika sõdurid libejalaka puukoort, et ravida Ameerika kodusõja ajal kuulihaavu ning tänu taime koorest valmistatud pudrule jäi George Washingtoni armee Valley Forge’i karmil talvel ellu.
Taimeravis on libejalaka sisemist koort kasutatud juba pikka aega ning ka toidulisandite maailmas on see laialt levinud. Beežikat värvi ja tugevalt limane, on sellel nõrk lambaläätse laadne lõhn ja mahe maitse. Esimeses Ameerika ravimtaimede teoses Materia Medica Americana on J. Schoepf 1787. aastal libejalaka kohta öelnud, et see on kui “puukoore salv”. Koorepudru abil raviti nahahaavandeid, abstsesse, põletikke, põletushaavu, luumurde, süüfilise mädaseid haavu ja isegi pidalitõbe.
Üheksateistkümnendal sajandil kasutati libejalakat koduse ravimina seedetrakti vaevuste ja näiteks kurguvalu, köha, gastriidi, peptiliste ja muude haavandite, kõhulahtisuse, düsenteeria ja paljude teiste mao- või sooleärrituste korral. 19. sajandi arstid ja taimeravitsejad soovitasid libejalaka teed ka kopsupõletiku, kõhukinnisuse, pleuriidi ja muude kopsuhaiguste korral. Libejalaka puljongit soovitati sageli ka imikutele ja invaliididele.
Kaasaegses taimeravis võetakse libejalaka preparaate sellisena nagu need olid traditsiooniliselt olemas ja saadaval nii, nagu need on alati olnud, jämeda pulbrina kompresside valmistamiseks ja peenema pulbrina jookide valmistamiseks. Libejalaka preparaadid on nüüd saadaval ka teede, pastillide, siirupite ja pillidena. Kõrge kaltsiumisisalduse tõttu kasutatakse libejalakat ka luu paranemise soodustamiseks. USA toidu- ja ravimiamet tunnistab libejalaka ohutuks ja tõhusaks võimaluseks kurguvalu ja köha korral.
Libejalaka kohta tehtud uuringud
Kuigi libejalaka traditsioonilise kasutamise kinnitamiseks on tehtud vähe uuringuid, näitavad ühed hiljutised uuringud, et taim sisaldab antioksüdante, mis tugevdavad immuunsust ja vähendavad soolepõletikku. Kuna lima ei seedu paisub see ja muutub seedetrakti läbimisel libedaks. Limane ja pehme mass katab ja rahustab kurku ning magu, kiirendab seedimist, imab toksiine, pehmendab väljaheidet ja soodustab kasulike bakterite kasvu. Libejalakas rahustab kogu seedetrakti seinu leevendades nii erinevaid mao-seedetrakti vaevusi. (S.Foster, R.L. Johnson Desk Reference to Nature´s Medicine)
- aasta uuring kinnitab, et libejalakas toidulisandi ühe koostisosana parandab kõhukinnisusest tekkinud ärritunud soole sündroomi. Selleks, et teha kindlaks, kas ainuüksi libejalakal on sama efekt, on vaja rohkem uuringuid.
Libejalaka puukoor (Slippery Elm):
- tekitab söögitoru-, mao- ja soolerakkudele kaitsva limakihi,
- sisaldab rohkelt antioksüdante vähendades seeläbi põletikke,
- leevendab mao- ja soolehaavandeid ning muid sooleprobleeme,
- puhastab leebelt käärsoolt.
Libejalakas on loodusravim mao-, refluksi ja soolehaavandite raviks, tuues märgatavat leevendust juba nädalase tarvitamise järel.
Libejalaka puukoor refluksi korral
Happe refluks võib tekkida siis, kui söögitoru alumine sulgurlihas ei sulgu korralikult. See omakorda võimaldab mao sisul söögitorust üles tulla põhjustades ebameeldivaid kõrvetisi ja gaase. Kõrvetav happeline toidu liikumine üles söögitorru võib tekitada söögitorus põletikku. Neil, kes kogevad happe refluksi, võib olla gastroösofageaalne reflukshaigus (GERD), mis võib pikema aja vältel põhjustada söögitoru kahjustusi. Kui traditsioonilised ravimid ei aita võib libejalakas olla hea võimalus. Inimesed on kogenud, et libejalaka geeljas mass rahustab söögitoru ning magu ja leevendab refluksist põhjustatud ebamugavusi.
Libejalaka geeljas mass võib refluksi korral:
- põletikulist kude katta ja rahustada,
- on takistuseks happesuse vastu,
- võib stimuleerida sooltes kaitsvat lima tootmist.
Libejaka kasutamine
Libejalaka tee aitab vähendada limaskestade ärritust nii suus, hingetoru kui sooletraktis. Libejalakas on võrratu ka hingamisteede haiguste korral (köha, kurguvalu) ja sel puhul ongi eriti tõhus just pulbrivormist keedetud tee. Kapslites toidulisandi puhul saab pulbri kapslist välja võtta. Teed tehes tekib kliisterjas segu, mis juba alates suust limaskestad kenasti katab ja ärritust vähendab. Nt köha korral võiks seda korraga pisut rohkem valmis keeta ja juua vastavalt vajadusele kurguärrituse leevendamiseks. Libejalaka tee aitab vähendada ka keemia- ja kiiritusraviga kaasnevat limaskestade ärritust nii suus kui sooletraktis.
Tee valmistamine: laske vesi esmalt keema, lisage sinna 2 klaasi vee kohta ca 1 tl pulbrit ja keetke seejärel hästi madalal tulel 3-5 minutit. Keetes segu pakseneb pisut. Laske jahtuda, tarvitage vastavalt vajadusele, pool klaasi korraga. Teel on meeldiv puukoore maitse. Kui liiga kliisterjas konsistents vastu hakkab, võib teed veega lahjendada.
Riskid ja hoiatused
Enamik inimesi saab libejalakast abi ilma kõrvaltoimeteta. Kuna libejalakas katab seedetrakti, võib see aeglustada teatud toitainete või ravimite imendumist. Pärast libejalaka võtmist ei tohiks kahe tunni jooksul võtta muid toidulisandeid ega ravimeid.
Allikas: ecosh.ee